Toiduaineid ostes tasuks eelistada töötlemata ja vähetöödeldud toite. Töötlemata toitudes pole üldjuhul lisaaineid lubatud. Mida enam on toitu töödeldud, seda tõenäolisemalt sisaldab see erinevaid lisaaineid. Seepärast tasub toiduaineid valides jälgida toidupakendite märgistust – oluline on, et päeva jooksul tarbitavad toidud ei sisaldaks palju kattuvaid lisaaineid.
Meeles tuleks pidada mitmekülgse toitumise reeglit. Nii väldid mõne lisaaine suures koguses organismi sattumist. Eriti oluline on mitmekülgset toitumist silmas pidada laste puhul, kes eelistavad sageli teatud lisaaineid sisaldavaid toite, nagu viinerid, karastusjoogid, maiustused. Kuna laste kehakaal on väike, võib teatud lisaaineid nende organismi sattuda suuremas koguses kui soovitatav.
Lisaainetel on Euroopa numbritunnus ehk E-tunnus, mis tähendab, et see on läbinud vastavad ohutushinnangud ja Euroopa Liidus heaks kiidetud. Euroopa Liidus on loodud ühine lisaainete süsteem – E-ainete süsteem. Toidupakendil olevas koostisosade loetelus tähistatakse lisaained rühmanimetusega, millele järgneb lisaaine nimetus või numbriline tunnus, näiteks „säilitusaine vääveldioksiid“ või „säilitusaine E220“.
Kuidas kontrollitakse lisaaine ohutust?
Enne, kui lisaainet lubatakse Euroopa Liidus kasutusele võtta, hindab selle ohutust inimese tervisele põhjalikult Euroopa Toiduohutusamet (EFSA). Lisaaineid hinnatakse nende toksilisuse, kantserogeensuse, mutageensuse ja teiste näitajate suhtes, mille nimekirja leiab Euroopa Toiduohutusameti koduleheküljelt.
Lisaainetele on kehtestatud maksimaalsed kasutamise kogused ehk piirnormid toidugruppide kaupa. Piirnormide kehtestamisel tuginetakse WHO/FAO Lisaainete Ekspertide Komitee soovitatud lisaaine ADI-väärtustele, inimeste toitumisharjumuste uuringute andmetele ning lisaaine kasutamise vajadusele konkreetse toidu puhul.
Paljudele lisaainetele on kehtestatud aktsepteeritav päevane lisaaine piirkogus (ADI). See on kogus, mida võib ööpäevas kogu eluea jooksul ohutult tarbida, arvestatuna kehakaalu kilogrammi kohta. Piirkogus on antud 100-kordse varuga, mis tähendab, et kui tootja kasutab ainet nimetatud piirkoguses, võib aine mõjutada meie organismi alles siis, kui see kogus korrutada sajaga. Üldjuhul kasutatakse lisaaineid alla lubatud piirmäärade.
Näiteks: magusaine aspartaami (E951) ADI on 0–40 mg kehakaalu kg kohta. See tähendab, et 60 kg kaaluv inimene võib kogu elu jooksul ohutult tarbida päevas kuni 2400 mg aspartaami (40 mg x 60 kg = 2400 mg)
Kui aspartaami lisatakse nt karastusjookidesse suurimal lubatud määral 600 mg kilogrammi kohta, siis võiks 60 kg kaaluv inimene päeva jooksul tarbida 4 liitrit aspartaamisisaldusega karastusjooki. 20 kg kaaluva lapse puhul on ohutu päevane aspartaami tarbimise kogus 800 mg (40 mg x 20 kg = 800 mg) ning selle järgi võib laps päeva jooksul ohutult juua 1,3 liitrit karastusjooki.
Samas tuleb meeles pidada, et ohutu tarbimise kogus on kõikide päevas tarbivate toitude peale kokku. See tähendab, et kui laps joob päevas 1,3 liitrit maksimaalse lubatud aspartaamisisaldusega karastusjooki, siis ei tohiks ta aspartaami juurde saada muudest allikatest, näiteks vitamiinipreparaatidest, lauamagusainetest vms.
Viimastel aastatel on hakatud järjest rohkem tootma vähendatud energiasisaldusega tooteid (näiteks teatud light– või suhkruvabad tooted). Selliste toodete puhul võib suhkur olla osaliselt või täielikult asendatud magusainetega ning nende pideval tarbimisel kasvavad oluliselt magusainete sissesöödavad kogused. Kui toidule on lisatud magusainet, peab see olema toidu märgistusel ära toodud.
E-ainete kõrval lisatakse toidule lõhna- ja maitseaineid. Erinevaid lõhna- ja maitseaineid on üle paari tuhande, nende hulka kuuluvad ka suitsutuspreparaadid. Suitsutuspreparaate kasutatakse traditsioonilisel suitsutamisel tugevama suitsumaitse saavutamiseks või täielikult suitsutusprotsessi asendamiseks. Lõhna- ja maitseainetel puudub E-kood. Kui neid on toidule lisatud, peavad nad olema toote koostisosade loetelus märgistatud järgmiselt: „lõhna- ja maitseained.“
Kui toidu maitse on saavutatud üksnes lõhna- ja maitseainete lisamisega, siis peab olema toidu nimetuses kasutatud sõnalõppu „-maitseline“, nt maasikamaitseline siirup.
Eesti tootjate suhtumine lisaainetesse
Kuigi Euroopa Liidus kasutatavad lisaained on toiduainetööstuses lubatud, on paljud Eesti toidutootjad leidnud lahendusi, kuidas vähendada toiduainete tootmisel E-ainete kasutamist. Nii vähendatakse toodetes järk-järgult lõhna- ja maitsetugevdajaid, leitakse uusi tehnoloogilisi viise, kuidas toota säilitusaineteta, ning võimalusi toiduvärvide vähendamiseks või nende asendamiseks looduslike värvainetega.